Esimese aasta lilleniidu taimed

Nagu eespool kirjutasin tõusid esimesena ohakad. Aga tegelikult oli seal ikka palju põnevaid taimi, mis kasvasid vaid esimesel aastal ja kuigi ma jätsin seemned maha lootes, et tärkavad isekülvi teel, siis kahjuks järgmisel aastal ma neid enam näinud ei ole.Hetkeline ilu jäi pildile.

Kummel ja mingid roosad kukekannused

                                                                 Keerispea

                                          Selline sigrimigri oli kogu aeg, põnev ju!

                                                         Raudrohi ja mingi tähtpea vist

                                   Kui kaunis on siis veel kui ka rukkilill lööb mooniga kampa!

Enesekiitus küll haiseb, ag aoh mis ilu selle pildi peal veel on! Uskumatu, et see oli minu lilleniidul!

Mõne taime nime ma lihtsalt ei tea, aga oh kui hämmastavalt põnevad!

Jälle moon, keerispea ja rukkilill õitsemas.

Ka hobuoblik on endale eluõiguse saanud, tuntud ravimtaim ju rahvameditsiinis.

Ja neid moone oli ikka igatsorti

Ka kurgirohi(?) nõudis oma tagsihoidlikkuses siiski tähelepanu

Ja kes see veel on?

Ja see mõistatuslik kaunitar?

Sigur ja mingi putk

Noh, peaaegu tokkroos ju...

Karuohakas

Kuidas ma lilleniitu lõin...

Sahaara

Ja mis sellest saanud on. Ei tea, minul see blogimine ei taha õnnestuda, kogu aeg kaovad juba kirjutatud lood ja üles riputatud pildid ära. Kolmas kord alustan lilleniidu loomise ajaloo meenutamist. Siin siis lugu: Kui me maakodu saime, siis oli minu kitsukesest köögiaknast selline vaade.Iseenesest ju pole häda kui sooäärses aias asetseb ka Sahaara, aga mina unistasin lilleniidust ja selle nimel koguni käisin Tartu Rahvaülikoolis aiaplaneerimist tudeerimas. Meil oli vahava õpetaja ja õpetas ka lilleniidu tegemist nin ütles, et niit hakkab igal aastal olema erinägu ja ärgu ma esimesel aastal midagi väga oodaku. Tegingi siis tema õpetuse järgi ja lasin usinal naabrimehel maa ära künda ja ka  randaalida ning kevadel külisin seemned maha. Soome lillennitude seeme oli müüa ja seda ma kasutasingi.

Küntud ja randaalitud maa. Tol kevadel nägin ma sauna taga tihti vikerkaart ja pidasin seda heaks märgiks oma tööle, aga nüüd ei ole ma selles enam nii kindel.

Kuigi ma täpselt tean, et ma ohakaid ei külinud ega ka istutanud näitasid nemad rõõmsalt oma palet mulle esimestena.Algul ma arvasin, et olgu nii ka nemad ju tahavad kasvada, aga naabrinaise õhutusel võtsin siiski raske kitkumise töö ette kuid lahti ma lõplikult neist küll saanud ei ole.

Oli veel ka nii, et osa seenmetest ei tõusnud küll seal, kus oodatud, vaid hoopis mujal, Näiteks valge ristik päris tiigi veeres ja tulikad ka kasvavad külimatagi igal pool, võililledest ja ohakast mainimata.

Valge ristik tiigi ääres ja tulikad, mida mina külinud ei ole, aga mille üle ma väga rõõmustan, ilus ju.

Tegelikult oli esimene aasta kõige värvirõõmsam. Iga hommik erinev värv. Kord punane, kord kirju, siis sinine ja ka kollne. Igati vahva ju ärgata hommikul ja siis mõistatada, et mis värvi põld siis täna on. On ju!

Oh neid moone! Kuid kahjuks vaid üheks suveks...

Nii rõõmsaks teeb hinge kui näed seda värvide pidu.Aga vahel oli ka selline kurb tume toon ja siis... Sõnadesse seda ei pane, aga kahjuks kui õitsele lõid mustad moonid ei olnud mul oidu kohe pilti teha ja mälestuseks see nüüd vaid jääbki...

Autolavka lugu

Autolavkaga on meie külas selline lugu, et tuleb ta meile kord nädalas, neljapäüeval. Ja just Helmi ukse alla, enne käis ikka meie sauna taha. Ja kogu küla tormab ostma süüa nädalaks ette. Ostan sealt ikka moe pärast, sest kauplust peab ju toetama, juba Helmi pärast.

Autolavka saabus!

Minu moonid!

Leidsin üles

Nüüd siis nii, et leidsin selle blogi üles.Proovin kirjutada, et äkki õnnestub tekst ka üles riputada. Öeldakse ju , et harjutamine teeb meistriks.Hea oleks neid aiatöid, mis vaja teha ja tehtud, järjestusse panna. Äkki muutub siis midagi ka tegelikkuses. Muidu igavene kaos nii peas kui aias. Tahaks õppida ka pilte korralikult üles panema, et jutt muutub ju muidu kuivaks. Ega ma mõni rahvakirjanik ole, et lugeja silme ette kirjasõnas pilte maalida oskaksin.Minu kujundadav unistuste aed saab olema Setumaa kaunil maastikul. Küngas siin, seal ja väike soo-oja koos sooga nende vahel. Koos kopraonuga muidugi.Sain selle maalapi omanikuks neli aastat tagasi suuresti tänu oma meesperele.Mõte suvekodust oli küll minu oma, aga kõik rahavärk meespere kanda.Mehe süüks saan ajada ka seda, et nimelt see maa meie omaks sai. Põhisüüdlaseks olid küll kevadine konnakontsert, mida setu konnad  sootiigis ennastunustavalt esitasid.See kriipis ilmselt vanamehe hella hinge ja ta tundis, et esivanemate maadele nii lähedasel maatükil oleks mõnus saunas käia.Lösakil suitsusaun kössitaski konnatiigi kõrval. Selline ehe suitsusaun, eheda setu elamise kõrval. Aga tegelikult kõik ehitised olid   omadega täitsa läbi. Meie ei saanud sellest linna untsantakutena eriti aru ja eks seetõttu kavalad Võrumaa kinnisvara müüjad meid õnneks võtsidki. Ja tagantjärele tarkusena: jumalale tänu! Muidu poleks see ost iial tegelikkuseks osutunud ja mina poleks saanud kogu see aeg mullas tuhnida ning aiaplaane pidada. See plaani pidamine ongi asja juures kõige magusam osa.