Kuidas ma lilleniitu lõin...

Sahaara

Ja mis sellest saanud on. Ei tea, minul see blogimine ei taha õnnestuda, kogu aeg kaovad juba kirjutatud lood ja üles riputatud pildid ära. Kolmas kord alustan lilleniidu loomise ajaloo meenutamist. Siin siis lugu: Kui me maakodu saime, siis oli minu kitsukesest köögiaknast selline vaade.Iseenesest ju pole häda kui sooäärses aias asetseb ka Sahaara, aga mina unistasin lilleniidust ja selle nimel koguni käisin Tartu Rahvaülikoolis aiaplaneerimist tudeerimas. Meil oli vahava õpetaja ja õpetas ka lilleniidu tegemist nin ütles, et niit hakkab igal aastal olema erinägu ja ärgu ma esimesel aastal midagi väga oodaku. Tegingi siis tema õpetuse järgi ja lasin usinal naabrimehel maa ära künda ja ka  randaalida ning kevadel külisin seemned maha. Soome lillennitude seeme oli müüa ja seda ma kasutasingi.

Küntud ja randaalitud maa. Tol kevadel nägin ma sauna taga tihti vikerkaart ja pidasin seda heaks märgiks oma tööle, aga nüüd ei ole ma selles enam nii kindel.

Kuigi ma täpselt tean, et ma ohakaid ei külinud ega ka istutanud näitasid nemad rõõmsalt oma palet mulle esimestena.Algul ma arvasin, et olgu nii ka nemad ju tahavad kasvada, aga naabrinaise õhutusel võtsin siiski raske kitkumise töö ette kuid lahti ma lõplikult neist küll saanud ei ole.

Oli veel ka nii, et osa seenmetest ei tõusnud küll seal, kus oodatud, vaid hoopis mujal, Näiteks valge ristik päris tiigi veeres ja tulikad ka kasvavad külimatagi igal pool, võililledest ja ohakast mainimata.

Valge ristik tiigi ääres ja tulikad, mida mina külinud ei ole, aga mille üle ma väga rõõmustan, ilus ju.

Tegelikult oli esimene aasta kõige värvirõõmsam. Iga hommik erinev värv. Kord punane, kord kirju, siis sinine ja ka kollne. Igati vahva ju ärgata hommikul ja siis mõistatada, et mis värvi põld siis täna on. On ju!

Oh neid moone! Kuid kahjuks vaid üheks suveks...

Nii rõõmsaks teeb hinge kui näed seda värvide pidu.Aga vahel oli ka selline kurb tume toon ja siis... Sõnadesse seda ei pane, aga kahjuks kui õitsele lõid mustad moonid ei olnud mul oidu kohe pilti teha ja mälestuseks see nüüd vaid jääbki...