Sauna taga tiigi ääres

Tiik ja tema elanikud olid need , kes minu mehe ära võlusid nii, et ta keeldus minuga edasi mingeid suvekodusid veel vaatamast.Istus tiigi ääres, kuulas konnakoori ning ütles oma mehesõna:" Selle koha peale me jääme! Edasi enam ei otsi midagi." Ega mina, lollike, siis veel teadnud, et tema vanemad sealtsamast lähedalt pärit on. Mina kuulasin vaid mehe sõna ja olin õnnelik, et ometigi üldse ostuga nõus oli. ja koht oligi väga magneetiline.Soo-oja , tiik ja soo ise.

Tiik ise on süvendatud vanast linaleoaugust.Võeti sealt üsna palju põhja välja, sest kogu majatagune oli liivane. Selline Sahaara kõrb. Esimesel aastal ei tahtnud miski seal peal kasvadagi, külisin heina ja lillessemneid ja sain sellise romantilise lilleniidu, mis vaid ühe suve rõõm oligi.

Aga selle eest oli väga värvirõõmus ja üllatusterokete hommikutega suvi, too suvi 2008

Tiik ise on üsna sügav ja veerohke tänu soole, mis sealsamas orus asub. Õigemini on see ilmselt mingi vana jõesäng, sest lookleb see soo orgude vahelt ja kevadeti voolab sealt lausa jõgi. Suve algul on see veel justkui oja, suve lõpuks aga ehk vähese nirega kraav. Kobras armastab ka seda oja kangesti, on lausa meie sauna taha teinud oma pesa-kuhila.

Oja või õigemini kraav, mis kevadeti muutub jõeks.

Eks tänu kobrastele on  oja veel ka juuni lõpus päris veerohke.Aga suurvesi on varakevadel väga uhke.

Truubist voolab, voolab lõputult vett ja soo on kõik vee all.

Õigupoolest on Ala-Anne maadel kaks tiiki, üks suurem just süvendatud ja teine vanem, naabriga kahasse. See on siis vana, süvendamata tiik, aga väga maaliline. Edasi läheb paarkümmned meetrit sood ja siis kohe järgmine tõus mäele. Nagu kohanimigi reedab on olemas Ala-Anne ja Mäe-Anne. Maastik selline põnev, lainjas.Orus on ilmselt voolanud jõgi, mis nüüd soostub tasapisi.

Otse sauna taga on kopraonu elamine.Neid on ikka jahimehed käinud siit ära ajamas, aga koht nii hea, et tulevad kogu aeg tagasi. Seega olen kõikidele puudele, mida soovin ka edaspidi nähe pidanud kaitsevõre ümber panema. Iial ei tea, milline neist võib olla koprale  lõunasöögiks mõeldud.

Soo on eriti ilus kevadel kui õitsevad villpead ja ka soovõhad.Noh ja sellest kasust, et jõhvikaid saab otse oma sauna tagant korjata ei maks ka unustada. Miinuseks see, et sääskede puudust meil ei ole.neid kohe jagub, võiks soovijatele pakkuda.

Sooveega tiigis elavad meeleldi konnad, kelle laulukoori õnge minu mees siis kord jäigi. Ja neid on mitut sorti. Ühed sellised kärnkonna moodi paksukesed, kes maa sisse talvituma poevad ja teised saledamad ja kenamad.Konnadel on veidi erinev kudemiseaeg ja tänu sellele jätkub konnakoori  kohe kogu kevadeks.

Konnadele lisaks elavad tiigis ka kohlikud veekrokodillid ehk vesilikud. On minu kastekannu vahel kogemata mõni selline tegelinski sisse lipsanud.

Kohe nagu suur meri kohe lainetamas. Konnade jaoks on see küll paradiis, aga omad vaenlased on neilgi.

Faunaga on nagu on, aga ka floora on väga mitmekesine nagu juba ennist kirjutasin.Algul ma püüdsin mingeid taimi sinna liivasele kaldale istutada, aga siis avastasin, et need kasvavad iseenesest. Jätsin asja looduse hooleks ja ei kahetse.

Eriti meeldib mulle too turritav pruunide tutikestega kõrkjataoline tutsakas.

Eks sauna juures on tiik muidugi hädavajalik, eriti palaval suvel.

Ühel kaunil suvepäeval tulid meie külla suured masinad ja läks lahti teeehituseks ning sellega seotult hakati ka kraave ümbruses süvendama ja kahjuks muutus tollel suvel vesi meie tiigis pruuniks. Vaesed tiigielanikud!

Sest kuhu veel kui mitte kõige madalamasse kohta koguneb vesi, mis kraavides voolab. Tol aastal oli tiigielanikel elu ilmne põrgu, aga meie ei saanud sinna midagi parata.Kõik plaanid olid juba enne meie tulekut valmis tehtud ja kinnitatud. Meie ainult jälgisime ja pidasime hinge kinni, et ehk ikka puhastub vesi tiigis ja ojas iseenesestki kord ära.

Aga õnneks asi tõesti lahenes iseenesest ja vesi tiigis on muutunud jälle läbipaistvaks, kuigi suurte vihmadega uhub tiiki ikka vahetevahel pruuni savisegust vett.

Konnadel rõõmu kui palju, meil samuti.

Üle selle purde võib minna sohu vihtasid tegema või siis jõhvikaid noppima.

Selline see meie soo on , seal on kõik väike ja vähe, aga päriselt!

Meie saun, tiik ja soo Mäe-Anne poole pealt vaadatuna .

See soo olevat vanasti olnud jäätee Petseri kloostrisse, kuhu viidi järvelt kala ja muud kaupa. Nii mu naabrinaine mulle rääkis. Põnev, jäätee otse läbi meie õue.

Põnev oleks nüüdki mööda seda jääteed sõita, aga tänapäeval enam seda teed ei kasutata, minu teada.

Sügisel on siin kuidagi kõle, aga  samas lootustäratav. Et mis nägu see lilleniit ja tiik järgmine aasta on.