Aknaalune vanaema peenar

Alles tühi aknaalune

Akna-alune vanaemade aegne lillepeenar oli minu üks unistustest. Tahtsin endale akana alla sellist peenart, mis meenutaks vanaema oma. Selline kergelt looduslik ja samas ikka ka kultuurlilledega. Mõeldes sellele tuleb mul silme ette kohe selline segapeenar aasalillede ja pojengidega.Minu vanaema kasvatas ka jorjeneid, aga selleks on vaja jorjenijuurikaid hoida keldris üle talve. See näib mulle võimatu ja seepärast valisin pojengid. Pealegi olen ma hull aasalillede järgi. Karikakar, kellukas, tõrvalill ja kõrrelised! Seega pidi mu maja ees olema talulillede peenar ja maja taga lilleniit. Sellised talu juurde kuuluvad lilled teevad kodust kodu, vähemalt minu meelest. Mul vedas sellega, et minu linnanaaber on igavene rohenäpp. Linnas kasvavad me korrusmaja akende all tõelised pojengid ja õitsevad, nii mis mühiseb.Kurtsin siis talle, et oleme endale muretsenud maakodu, aga aknaalune tühi, pole üldse mingeid lilli. Ja, et mulle väga meeldivad tema pojengid ning kas ta ei annaks neid imelisi roosasid pojenge ka mulle, sinna Setumaale. Ja mis välja tuli, ta sealsamas naaberkülas koolis käinud ning sealne kant talle väga armas ja tuttav. Lahke inimesena andis ta mulle koguni neli suurt juurikat: tumepunast, kahte roosat ja valge.

Siin juba näha, et midagi on akna alla juba istutatud. 2007 aasta sügisel panin akna alla mõned tulbisibulad, naabrinaise antud pojengid ja jäin põnevusega suve ootama. Samas mõtlesin, et mõni põõsas võiks ju peenras ka olla, mis õitseks pikemat aega ja sügisel annaks ka värvi. Noh ja nõudlik ta mulla suhtes ka olla ei tohtinud. Selleks sai jaapani enelas Gold Printsess.

Ei tea kas see väga hea mõte oligi. Pojengidel on nüüd kitsavõitu. Aga nii tean ma nüüd rääkida ja mõelda, siis tundus see hästi vahva mõte olevat. tookord ei teadnud ma veel nendest kõikidest üllatustest, mis mind ees ootavad. Kuna tundus niiiii lage olevat, siis viskasin peotäie nõmmelliivatee seemneid sinna, mis kõik turult ostetud.

Siin näha naabrinaise tumepunane pojeng ja enelas. Õnneks on enelal ka õied roosad ja edaspidi siis otsustasingi lisada peenrasse rohkem ikka puna-roosade õitega taimi. Lillad toonid tulid ise, kutsumata külalistena, aga õnneks sobivatena, vähemalt minu maitse järgi.

Tõnnike üllatuskülalisena vanaema peenral, aga kui sobiv!

Ootamatult ilmus peenrale mingi taim, mida ma ei raatsinud huvi pärast ära kitkuda ja suve lõpuks kinkis temagi mulle ilusad lillakasroosad õied, mis sobis ju lõppude lõpuks ülejäänud värvidega.

Müüri äärest tuli välja hulk taimi, mis tahtsid ka eluõigust ja jälgisin huviga, mis edasi saab. Nii kenasti vahutav valge hobumaran täitmaks ruumi peenras! Palumata tulnud, aga väga oodatud!

Minu meelest oli peenar juba teise aasta lõpuks päris loodusliku välimusega, aga ma ei teadnud veel, et mind ootab ees tõeline üllatus müüriäärse taimestikuga. Endale ootamatult sain fantastilise peenratausta looduslike kurerehade näol. Tõeline vedamine, aga seda ma mõistsin alles hiljem. Algaja õnn.

Nähes neid kaunitare õitsemas olin lihtsalt väga väga õnnelik.Ise ma poleks kindlasti suutnudki nii vägevat tausta valida.Ja peaasi, ise tulid mu juurde. Õigemini olid juba mind seal ootamas, aga ma ei teadnud seda.
nad nagu oleksid teadnud, et ma hakkan sinna sellist peenrat tahtma. Ei ole siin ilmas tõesti midagi juhuslikku.

Need on mu naabrinaise kingitud nunnud roosad pojengid

Aja möödudes aga tõusid loomulikult ka järgmised külitud taimed ja vaba ruumi küll enam näha ei olnud.

Kurerehad seisavad müürina, aga mina, ahne inimene tõin ikka mõned taimed sinna veel lisaks. Nägin Maximas mingeid mugulaid, selliseid põnevaid ja õis oli roosa. Delavay inkarvillea nimeks. Panin selle ka mulda tänavu suvel lisaks ja loodan, et ikka elab selle talve üle. Nii põnev lill oli.

Olin veel suutnud sinna samusesse peenrasse külida karikakra seemneid ja näputäis kellukate omi kah. Tõeline segasumma suvila peenar.Vahel kohe ei usu oma silmi, et osa peenrast on ka minu looming.Täit autoriõigust mul sellele peenrale ei ole, loodus oli ju kaasautoriks. Õigemini loksutab ju loodus kõik paika.

Allpool näha mõnusalt lõhnavat nõmmeliivateed

Et ikka veel romantilisem oleks torkasin peenrasse kolm valgustit, mis toituvad päikesest ja õhtuti naudin nende romantilist valgust.Ja ruumi pole nüüd siin küll ühelegi taimele, välja arvatud isehakanutele muidugi. Need leiavad ise ruumi.Ja oh mis, suvine meeleolu või mis?

No nii jubedalt kahju on oma taimede juurest ära sõita.Sõnulkirjeldamatu!