Kuidas ma aiaplaani üritasin teha

ja mis sellsest siis lõpuks välja tuli. Eks algas kõik sellest kui ma avastasin, et vastostetud maakodu endine kartulimaa on minu jaoks ilmselt liig, mis liig. Kartulit ma ju kasvatama ei hakka, no nii ma otsustasin tookord, ja kes seda maad künnab ja randaalib, vaod sisse ajab ja kartulid maha peneb? Egas ometi mina, omal ajal maatöö eest linna põgenenud, paadunud linnaproua? Ma tahtsin üleüldse endale ikka sellist saun-suvila tüüpi maakodu - kuhu tuled, loed raamatuid, istud internetis, magad ja sülitad lakke.Ümberringi metsik loodus ja rahu, aina naudi suvepuhkust. Aga juhtus teisiti: mees tahtis just nimelt seda sauna ja konnatiiki.Kevadine aeg ja konnad teadagi krooksusid oma ürgset regiväsrsilist konnalugu ning ilmselt lõid mehel ürgsed esivanemate geenid välja. Petserimaa- esivanemate rajad ja kõik selline....aga tegelikult sai otsustavaks Wifi olemasolu. Mina leppisin asjaoluga ja koht oligi ju peaegu metsik loodus. Et mul kogemused aiandusega piirdusid maatöödega sügavas lapsepõlves: peenarde rohimisega ja kolhoosipõllul kaalikate kõplamisega, siis otsutasin läheneda asjale teaduslikumalt. Minna rahavaülikooli ja õppida veidi aia planeerimist. Sattus olema hästi vahva õpetaja ja plaan saigi valmis, aga siis ma veel ei teadnud, et ma ei ole plaani-inimene. Vot ma olen tõeline shoppaja aiapoes.Kui ikka taim meeldib, siis ostan. Ja meeldima hakkab mulle taim siis kui ma temast midagi põnevat teada saan. Ja kahjuks on kõik taimed põnevad. Eriti muutuvad nad põnevaks minu jaoks kui ma lähen poodi ostma ühte taime, aga ette satub teine. No see, selleks. Lahke ja töökas naabrimees kündis mul saunaesise maatüki sügisel ära ja kevadel randaalis. Ja siis ma külisin lilleseemneid sinna tehes nii,  nagu aednikuproua Mutso soovitas, aga kahjuks oma iseenesetarkuse variatsiooniga. Ma külilsin ka muruseemet samasse ja kohe hulgi.Ja kui õpetaja kursustel meile kinnitas, et esimesel aastal ei ole lilleniit see, mida me loodame. Siis esimesel aastal ületas ta kõik minu lootused. Aga nüüd kasvab seal see, mis ilmselt isloomulik sellele kandile. Ja kahjuks on isloomulik sealsetele põldudele ka ohakas.Algul olin ma igasuguse kitkumise vastane, aga nüüd pean pattu tunnistama: olen ikka sikutanud hambad ristis neid ohakaid välja, aga looduse vastu ei saa. Ja seepärast ma räägin kõikidele imestajatele, et ka ohakas on taim ja peab kusagil kasvama.Miks siis mitte minu lilleniidul? Poole kõravaga olen midagi kuulnud permakultuurist. Äkki tuleks hakata hoopis seda viljelema?

Karikakrad ülal ja ristik tiigi veeres

Aga ei puudu ka ohakas

Tekkinud on mingid nelgid

Raudrohi ja madar

Hommikune udu soos

See soo on ikka võrratu, kui vaid neid sääski nii paljuu ei oleks! Aga hea asi sel pahupoolel  kah: külalised ei püsi väga kaua.

Kevad Ala-Annel

 Talv nõuab oma

 Lõunaks jõuab kevad Ala-Annele tagasi

 Lumikellukesed

 Hilja antud lumeroos eismest korda õitsemas

Märtiskellukesed meie lemmikkassi Katja puhkepaigal


Pole tükk aega ju kirjutanud siia ja tegelikult tahaks üles panna mõned pildid oma varajastest lumikellukestest, mis ei olnud ju üldse varajased. Nagu fotodelt võib näha, olid pildid tehtud 08.04. Nädal enne seda olid ka lumikellukesed juba väljas, aga mul ei olnud fotikat maal kaasas ja jäädvustamata see lillede avanemise esimene päev ja nädal jäigi. Hommikul oli väga sedamoodi, et talv nõuab oma õigusi tagasi, lõunaks asi mahenes ja oli veidi juba kevadetunnet sees. Täna on seal kindlasti juba suur kevad, aga mina istun linnas ja pahandan rõdul pahandust tegevate kassidega. nad on kõik mu taimebeebid pööranud pahupidi need kassid, va aednikuhakatised, sabaga , sellised. Nii tahaks sinna, oma sooäärsesse aeda,  sauna ja mulda tuhnima, nuusutama. Lillesibulad ootavad sama kannatamatult oma uut kodupeenart.

Sauna taga tiigi ääres

Tiik ja tema elanikud olid need , kes minu mehe ära võlusid nii, et ta keeldus minuga edasi mingeid suvekodusid veel vaatamast.Istus tiigi ääres, kuulas konnakoori ning ütles oma mehesõna:" Selle koha peale me jääme! Edasi enam ei otsi midagi." Ega mina, lollike, siis veel teadnud, et tema vanemad sealtsamast lähedalt pärit on. Mina kuulasin vaid mehe sõna ja olin õnnelik, et ometigi üldse ostuga nõus oli. ja koht oligi väga magneetiline.Soo-oja , tiik ja soo ise.

Tiik ise on süvendatud vanast linaleoaugust.Võeti sealt üsna palju põhja välja, sest kogu majatagune oli liivane. Selline Sahaara kõrb. Esimesel aastal ei tahtnud miski seal peal kasvadagi, külisin heina ja lillessemneid ja sain sellise romantilise lilleniidu, mis vaid ühe suve rõõm oligi.

Aga selle eest oli väga värvirõõmus ja üllatusterokete hommikutega suvi, too suvi 2008

Tiik ise on üsna sügav ja veerohke tänu soole, mis sealsamas orus asub. Õigemini on see ilmselt mingi vana jõesäng, sest lookleb see soo orgude vahelt ja kevadeti voolab sealt lausa jõgi. Suve algul on see veel justkui oja, suve lõpuks aga ehk vähese nirega kraav. Kobras armastab ka seda oja kangesti, on lausa meie sauna taha teinud oma pesa-kuhila.

Oja või õigemini kraav, mis kevadeti muutub jõeks.

Eks tänu kobrastele on  oja veel ka juuni lõpus päris veerohke.Aga suurvesi on varakevadel väga uhke.

Truubist voolab, voolab lõputult vett ja soo on kõik vee all.

Õigupoolest on Ala-Anne maadel kaks tiiki, üks suurem just süvendatud ja teine vanem, naabriga kahasse. See on siis vana, süvendamata tiik, aga väga maaliline. Edasi läheb paarkümmned meetrit sood ja siis kohe järgmine tõus mäele. Nagu kohanimigi reedab on olemas Ala-Anne ja Mäe-Anne. Maastik selline põnev, lainjas.Orus on ilmselt voolanud jõgi, mis nüüd soostub tasapisi.

Otse sauna taga on kopraonu elamine.Neid on ikka jahimehed käinud siit ära ajamas, aga koht nii hea, et tulevad kogu aeg tagasi. Seega olen kõikidele puudele, mida soovin ka edaspidi nähe pidanud kaitsevõre ümber panema. Iial ei tea, milline neist võib olla koprale  lõunasöögiks mõeldud.

Soo on eriti ilus kevadel kui õitsevad villpead ja ka soovõhad.Noh ja sellest kasust, et jõhvikaid saab otse oma sauna tagant korjata ei maks ka unustada. Miinuseks see, et sääskede puudust meil ei ole.neid kohe jagub, võiks soovijatele pakkuda.

Sooveega tiigis elavad meeleldi konnad, kelle laulukoori õnge minu mees siis kord jäigi. Ja neid on mitut sorti. Ühed sellised kärnkonna moodi paksukesed, kes maa sisse talvituma poevad ja teised saledamad ja kenamad.Konnadel on veidi erinev kudemiseaeg ja tänu sellele jätkub konnakoori  kohe kogu kevadeks.

Konnadele lisaks elavad tiigis ka kohlikud veekrokodillid ehk vesilikud. On minu kastekannu vahel kogemata mõni selline tegelinski sisse lipsanud.

Kohe nagu suur meri kohe lainetamas. Konnade jaoks on see küll paradiis, aga omad vaenlased on neilgi.

Faunaga on nagu on, aga ka floora on väga mitmekesine nagu juba ennist kirjutasin.Algul ma püüdsin mingeid taimi sinna liivasele kaldale istutada, aga siis avastasin, et need kasvavad iseenesest. Jätsin asja looduse hooleks ja ei kahetse.

Eriti meeldib mulle too turritav pruunide tutikestega kõrkjataoline tutsakas.

Eks sauna juures on tiik muidugi hädavajalik, eriti palaval suvel.

Ühel kaunil suvepäeval tulid meie külla suured masinad ja läks lahti teeehituseks ning sellega seotult hakati ka kraave ümbruses süvendama ja kahjuks muutus tollel suvel vesi meie tiigis pruuniks. Vaesed tiigielanikud!

Sest kuhu veel kui mitte kõige madalamasse kohta koguneb vesi, mis kraavides voolab. Tol aastal oli tiigielanikel elu ilmne põrgu, aga meie ei saanud sinna midagi parata.Kõik plaanid olid juba enne meie tulekut valmis tehtud ja kinnitatud. Meie ainult jälgisime ja pidasime hinge kinni, et ehk ikka puhastub vesi tiigis ja ojas iseenesestki kord ära.

Aga õnneks asi tõesti lahenes iseenesest ja vesi tiigis on muutunud jälle läbipaistvaks, kuigi suurte vihmadega uhub tiiki ikka vahetevahel pruuni savisegust vett.

Konnadel rõõmu kui palju, meil samuti.

Üle selle purde võib minna sohu vihtasid tegema või siis jõhvikaid noppima.

Selline see meie soo on , seal on kõik väike ja vähe, aga päriselt!

Meie saun, tiik ja soo Mäe-Anne poole pealt vaadatuna .

See soo olevat vanasti olnud jäätee Petseri kloostrisse, kuhu viidi järvelt kala ja muud kaupa. Nii mu naabrinaine mulle rääkis. Põnev, jäätee otse läbi meie õue.

Põnev oleks nüüdki mööda seda jääteed sõita, aga tänapäeval enam seda teed ei kasutata, minu teada.

Sügisel on siin kuidagi kõle, aga  samas lootustäratav. Et mis nägu see lilleniit ja tiik järgmine aasta on.      

Aknaalune vanaema peenar

Alles tühi aknaalune

Akna-alune vanaemade aegne lillepeenar oli minu üks unistustest. Tahtsin endale akana alla sellist peenart, mis meenutaks vanaema oma. Selline kergelt looduslik ja samas ikka ka kultuurlilledega. Mõeldes sellele tuleb mul silme ette kohe selline segapeenar aasalillede ja pojengidega.Minu vanaema kasvatas ka jorjeneid, aga selleks on vaja jorjenijuurikaid hoida keldris üle talve. See näib mulle võimatu ja seepärast valisin pojengid. Pealegi olen ma hull aasalillede järgi. Karikakar, kellukas, tõrvalill ja kõrrelised! Seega pidi mu maja ees olema talulillede peenar ja maja taga lilleniit. Sellised talu juurde kuuluvad lilled teevad kodust kodu, vähemalt minu meelest. Mul vedas sellega, et minu linnanaaber on igavene rohenäpp. Linnas kasvavad me korrusmaja akende all tõelised pojengid ja õitsevad, nii mis mühiseb.Kurtsin siis talle, et oleme endale muretsenud maakodu, aga aknaalune tühi, pole üldse mingeid lilli. Ja, et mulle väga meeldivad tema pojengid ning kas ta ei annaks neid imelisi roosasid pojenge ka mulle, sinna Setumaale. Ja mis välja tuli, ta sealsamas naaberkülas koolis käinud ning sealne kant talle väga armas ja tuttav. Lahke inimesena andis ta mulle koguni neli suurt juurikat: tumepunast, kahte roosat ja valge.

Siin juba näha, et midagi on akna alla juba istutatud. 2007 aasta sügisel panin akna alla mõned tulbisibulad, naabrinaise antud pojengid ja jäin põnevusega suve ootama. Samas mõtlesin, et mõni põõsas võiks ju peenras ka olla, mis õitseks pikemat aega ja sügisel annaks ka värvi. Noh ja nõudlik ta mulla suhtes ka olla ei tohtinud. Selleks sai jaapani enelas Gold Printsess.

Ei tea kas see väga hea mõte oligi. Pojengidel on nüüd kitsavõitu. Aga nii tean ma nüüd rääkida ja mõelda, siis tundus see hästi vahva mõte olevat. tookord ei teadnud ma veel nendest kõikidest üllatustest, mis mind ees ootavad. Kuna tundus niiiii lage olevat, siis viskasin peotäie nõmmelliivatee seemneid sinna, mis kõik turult ostetud.

Siin näha naabrinaise tumepunane pojeng ja enelas. Õnneks on enelal ka õied roosad ja edaspidi siis otsustasingi lisada peenrasse rohkem ikka puna-roosade õitega taimi. Lillad toonid tulid ise, kutsumata külalistena, aga õnneks sobivatena, vähemalt minu maitse järgi.

Tõnnike üllatuskülalisena vanaema peenral, aga kui sobiv!

Ootamatult ilmus peenrale mingi taim, mida ma ei raatsinud huvi pärast ära kitkuda ja suve lõpuks kinkis temagi mulle ilusad lillakasroosad õied, mis sobis ju lõppude lõpuks ülejäänud värvidega.

Müüri äärest tuli välja hulk taimi, mis tahtsid ka eluõigust ja jälgisin huviga, mis edasi saab. Nii kenasti vahutav valge hobumaran täitmaks ruumi peenras! Palumata tulnud, aga väga oodatud!

Minu meelest oli peenar juba teise aasta lõpuks päris loodusliku välimusega, aga ma ei teadnud veel, et mind ootab ees tõeline üllatus müüriäärse taimestikuga. Endale ootamatult sain fantastilise peenratausta looduslike kurerehade näol. Tõeline vedamine, aga seda ma mõistsin alles hiljem. Algaja õnn.

Nähes neid kaunitare õitsemas olin lihtsalt väga väga õnnelik.Ise ma poleks kindlasti suutnudki nii vägevat tausta valida.Ja peaasi, ise tulid mu juurde. Õigemini olid juba mind seal ootamas, aga ma ei teadnud seda.
nad nagu oleksid teadnud, et ma hakkan sinna sellist peenrat tahtma. Ei ole siin ilmas tõesti midagi juhuslikku.

Need on mu naabrinaise kingitud nunnud roosad pojengid

Aja möödudes aga tõusid loomulikult ka järgmised külitud taimed ja vaba ruumi küll enam näha ei olnud.

Kurerehad seisavad müürina, aga mina, ahne inimene tõin ikka mõned taimed sinna veel lisaks. Nägin Maximas mingeid mugulaid, selliseid põnevaid ja õis oli roosa. Delavay inkarvillea nimeks. Panin selle ka mulda tänavu suvel lisaks ja loodan, et ikka elab selle talve üle. Nii põnev lill oli.

Olin veel suutnud sinna samusesse peenrasse külida karikakra seemneid ja näputäis kellukate omi kah. Tõeline segasumma suvila peenar.Vahel kohe ei usu oma silmi, et osa peenrast on ka minu looming.Täit autoriõigust mul sellele peenrale ei ole, loodus oli ju kaasautoriks. Õigemini loksutab ju loodus kõik paika.

Allpool näha mõnusalt lõhnavat nõmmeliivateed

Et ikka veel romantilisem oleks torkasin peenrasse kolm valgustit, mis toituvad päikesest ja õhtuti naudin nende romantilist valgust.Ja ruumi pole nüüd siin küll ühelegi taimele, välja arvatud isehakanutele muidugi. Need leiavad ise ruumi.Ja oh mis, suvine meeleolu või mis?

No nii jubedalt kahju on oma taimede juurest ära sõita.Sõnulkirjeldamatu!