Lilleniidu jätk...

Esimene aasta, nagu ma ennist kirjutasin, oligi tegelikult minu lilleniidu jaoks kõige põnevam. Iga hommik oli isenägu ja värvikirevust kui palju!

Lõpupoole selline kollane. See oli augustis.

Lillede seas oli palju "umbrohtu" kui taime kohta üldse nii öelda tohib, sest eks iga taim tahab elada ja saadab oma seemned teele lootuses jätkata

omataolise taimega järgmisel aastal. Aga ehk sellepärast ongi need üheaastased nii kaunid?

Lihtne , aga fantastiline!

Rukkililli oli nii siniseid kui ka roosasid

Kurgirohi ja rõngaslill?

Salatit ma kurgirohust tol aastal ei teinud

Jälle moonid.

Kollased "päikesed".

Isegi lina oli seemne hulgas.

Ja jah, esimene aasta oli niit super-vuper kaunis ja vägagi romantiline. Siis võttis meed trimmeri ja niitis ilu maha.

Kaduvikku läks see ilu

Mesimummud jäid ilma oma maandumisradadest ja mina niidust...

See on juba mulluse suve niit. Ei mingit värvikirevust, pigem valge ja kõrge hein, karikakrad ka õnneks.

Kurb küll, aga järgmistel aastatel kasvas kodumaine kraam peale. Ikka tulikad, karikakrad ja võilill muidugi ka. Õnneks ka kõrrelisi, raudrohtu ja mõned kellukat. Olin ise rumal, et lisasin rohuseemet. selle vahelt ei pääse lilleseemned kasvama. Õnneks on mutt mulle abiks ja tema mullahunnikutesse ikka külin lilleseemneid.

Vot selline oli mu kallis lilleniit möödunud suvel. Seega neljandal aastal. Mul on kahju, et ma ei jäädvustanud kõiki aastaid täpselt, aga hea seegi, mis on.

Esimese aasta lilleniidu taimed

Nagu eespool kirjutasin tõusid esimesena ohakad. Aga tegelikult oli seal ikka palju põnevaid taimi, mis kasvasid vaid esimesel aastal ja kuigi ma jätsin seemned maha lootes, et tärkavad isekülvi teel, siis kahjuks järgmisel aastal ma neid enam näinud ei ole.Hetkeline ilu jäi pildile.

Kummel ja mingid roosad kukekannused

                                                                 Keerispea

                                          Selline sigrimigri oli kogu aeg, põnev ju!

                                                         Raudrohi ja mingi tähtpea vist

                                   Kui kaunis on siis veel kui ka rukkilill lööb mooniga kampa!

Enesekiitus küll haiseb, ag aoh mis ilu selle pildi peal veel on! Uskumatu, et see oli minu lilleniidul!

Mõne taime nime ma lihtsalt ei tea, aga oh kui hämmastavalt põnevad!

Jälle moon, keerispea ja rukkilill õitsemas.

Ka hobuoblik on endale eluõiguse saanud, tuntud ravimtaim ju rahvameditsiinis.

Ja neid moone oli ikka igatsorti

Ka kurgirohi(?) nõudis oma tagsihoidlikkuses siiski tähelepanu

Ja kes see veel on?

Ja see mõistatuslik kaunitar?

Sigur ja mingi putk

Noh, peaaegu tokkroos ju...

Karuohakas

Kuidas ma lilleniitu lõin...

Sahaara

Ja mis sellest saanud on. Ei tea, minul see blogimine ei taha õnnestuda, kogu aeg kaovad juba kirjutatud lood ja üles riputatud pildid ära. Kolmas kord alustan lilleniidu loomise ajaloo meenutamist. Siin siis lugu: Kui me maakodu saime, siis oli minu kitsukesest köögiaknast selline vaade.Iseenesest ju pole häda kui sooäärses aias asetseb ka Sahaara, aga mina unistasin lilleniidust ja selle nimel koguni käisin Tartu Rahvaülikoolis aiaplaneerimist tudeerimas. Meil oli vahava õpetaja ja õpetas ka lilleniidu tegemist nin ütles, et niit hakkab igal aastal olema erinägu ja ärgu ma esimesel aastal midagi väga oodaku. Tegingi siis tema õpetuse järgi ja lasin usinal naabrimehel maa ära künda ja ka  randaalida ning kevadel külisin seemned maha. Soome lillennitude seeme oli müüa ja seda ma kasutasingi.

Küntud ja randaalitud maa. Tol kevadel nägin ma sauna taga tihti vikerkaart ja pidasin seda heaks märgiks oma tööle, aga nüüd ei ole ma selles enam nii kindel.

Kuigi ma täpselt tean, et ma ohakaid ei külinud ega ka istutanud näitasid nemad rõõmsalt oma palet mulle esimestena.Algul ma arvasin, et olgu nii ka nemad ju tahavad kasvada, aga naabrinaise õhutusel võtsin siiski raske kitkumise töö ette kuid lahti ma lõplikult neist küll saanud ei ole.

Oli veel ka nii, et osa seenmetest ei tõusnud küll seal, kus oodatud, vaid hoopis mujal, Näiteks valge ristik päris tiigi veeres ja tulikad ka kasvavad külimatagi igal pool, võililledest ja ohakast mainimata.

Valge ristik tiigi ääres ja tulikad, mida mina külinud ei ole, aga mille üle ma väga rõõmustan, ilus ju.

Tegelikult oli esimene aasta kõige värvirõõmsam. Iga hommik erinev värv. Kord punane, kord kirju, siis sinine ja ka kollne. Igati vahva ju ärgata hommikul ja siis mõistatada, et mis värvi põld siis täna on. On ju!

Oh neid moone! Kuid kahjuks vaid üheks suveks...

Nii rõõmsaks teeb hinge kui näed seda värvide pidu.Aga vahel oli ka selline kurb tume toon ja siis... Sõnadesse seda ei pane, aga kahjuks kui õitsele lõid mustad moonid ei olnud mul oidu kohe pilti teha ja mälestuseks see nüüd vaid jääbki...

Autolavka lugu

Autolavkaga on meie külas selline lugu, et tuleb ta meile kord nädalas, neljapäüeval. Ja just Helmi ukse alla, enne käis ikka meie sauna taha. Ja kogu küla tormab ostma süüa nädalaks ette. Ostan sealt ikka moe pärast, sest kauplust peab ju toetama, juba Helmi pärast.

Autolavka saabus!

Minu moonid!